Kaisukas kui nähtamatu sõbra nähtav variant

20.09.2017
Kaisukas kui nähtamatu sõbra nähtav variant

Suur osa lapsevanemaid mäletab oma igapäevaelust mõnd seika, kui lapse lemmik kaisukas kuhugi ununes või kadus. Neid pisaraid, mis siis pühkimist vajasid, jagus ohtralt. Tõenäoliselt oleme aga vähem mõelnud sellele, millist positiivset mõju võib üks lemmiklelu lapse jaoks omada. Rääkisime laste turvaesemetest lastehoid Kullakalli lapsehoidja ja 2016. aasta parima lapsehoidja tiitliga pärjatud Ele Palumägiga

Turvaese annab kindlustunde nii lapsele kui vanemale

Lapsed on erinevad ja nii on kaisukas mõnele lapsele tähtsam kui teisele. Uuringud on näidanud, et 70% lastest kiindub mõnesse esemesse. Oma praktikale tuginedes võin kindlalt väita, et suuremale osale lastest on kaisukas väga oluline, kuna lemmikult saadakse suurt lohutust ja turvatunnet emotsionaalselt ärevates olukordades toimetulekuks. Turvaese on heaks abiliseks väga erinevates situatsioonides: näiteks aitab kaisukas lapsel paremini uinuda, lihtsustab kohanemist uute olukordade (näiteks lutist või rinnast võõrutamise) või inimestega. Oma praktikas olen ka märganud, et lastel, kellel on truud kaaslased kaasas, läheb lasteaiaga harjumine valutumalt. Seejuures on huvitav, et lapse turvaese annab mingil kummalisel moel turvatunde ka lapsevanemale, kes julgeb lapse suurema südamerahuga lasteaeda jätta, kui teab, et lapsel on kaasas turvaese, mis teda kurvemal hetkel lohutab.

Laps võib kiinduda ka tühja lutipudelisse

Lapsel seostuvad turvaesemega kindlad emotsioonid, meeldivad mälestused ja hetked. Vahel on hoopis turvaeseme lõhn see, mis seotub kodu või vanematega. Mõni laps kasutab turvaeset vajalikul hetkel rahunemisrituaalideks (näiteks mudib sõrmede vahel karumõmmi nina või keerutab sõrme nuku juustes). Need harjumused ja rutiinid annavad lapsele vajaliku kindlustunde. Ja nii palju, kui palju on erinevaid turvaesemeid, on ka erinevaid rituaale ja harjumusi. Olen lastel näinud väga erinevaid lemmikuid alates patjadest ja tekkidest kuni tühjade lutipudelite ja luttideni. Kõige meeldejäävam ese on olnud käekell. Igal hommikul poega hoidu tuues andis ema oma 3-aastasele lapsele käekella ja näitas, kuhu peab väike osuti jõudma, et ema tööpäev läbi oleks. Alati, kui teda päeva jooksul erinevatele tegevustele suunasin, vaatas väikemees kella ja teatas, kas tal on selleks tegevuseks aega või mitte.

Lapsevanem saab aidata lapsele turvaeset valida 

Kui lapsevanem on otsustanud, et ta tahab lapsele sobiva turvaeseme ise välja valida, tasub vältida esemeid, mille küljes on nina, suu ja silmad liimitud detailidena. Igasugused pisidetailid võivad kergesti küljest ära tulla. Peab arvestama, et lapsed armastavad oma kaisukaid närida ja nii võib kogemata mõni pisidetail suhu ja hingamisteedesse sattuda. Seega tasub eelistada mänguasju, millele on detailid külge õmmeldud, et neid saaks vajadusel uuesti tugevalt kinnitada. Vähem oluline pole ka see, et lapse kaisukat peaks olema võimalik pesta. Laps tahab oma “sõbraga” käia nii söömas, pissil kui liivakastis mängimas – seega vajab ka turvaese aeg-ajalt korralikku puhastust.

Kuidas laps ja turvaline lemmik üksteist leida võiksid?

Selleks, et turvaesemega tekiks oma emotsioon ja side, peaks ese olema juba pisikese lapse vaateväljas ja käeulatuses. Kui lapsevanem soovib nö “kodustada” lapsele kindlat lelu või eset, tuleks see siduda kindla rutiini või rituaaliga. Harjutamist võiks alustada juba esimestel elukuudel, paigutades lapse uinumise ajal näiteks välja valitud kaisukaru või tekikest lapse kõrvale. Sageli tekib lapsel kindla turvaesemega seos juhuslikult. Näiteks mina ei harjutanud küll lapsele teadlikult turvaeset külge, kuid see juhtus kogemata. Peaaegu sünniest alates oli tema voodi otsale pandud väike roosa tekk, mida jahedamatel õhtutel talle ümber panin. Kui tütar oli umbes 8-kuune, märkasime, et tekk kadus voodi otsalt ära ja oli hoopis kaissu pugenud ja nii juhtus see igal õhtul. Just sellest roosast tekikesest saigi minu tütre turvaese, milleta me järgneval kolmel aastal kuhugi ei liikunud.

Kui turvaese kaob või pole käepärast

Üks kaval nipp, mille peale on kindlasti paljud lapsevanemad nö häda korral tulnud, on see, et tuleks muretseda kaks samasugust lemmikut. Neid on mõistlik algusest peale vaheldumisi kasutada, sest, nagu öeldud, on lapsele oluline ka see, kuidas tema lemmik lõhnab. Kui vana mänguasi kaob ja alles seejärel lapsele uut pakutakse, ei pruugi laps sellega enam harjumuspärast sidet luua. Kui te ei taibanud kohe kahte lemmikut koju muretseda, tuleb turvaeseme kadumise korral asendada see täiesti uue esemega. Paraku nõuab uue turvaesemega harjumine ja leppimine aega ja kannatust ning tuleb arvestada võimalusega, et laps ei võtagi uut eset lõplikult omaks ja võib-olla pole seda mingil hetkel enam vajagi. Lapsed vajavad oma turvaesemeid kõige rohkem umbes 1-4aastaselt – see on aeg, mil harjutakse vanematest pikemalt eemal olema. Hiljem väheneb turvaeseme tähtsus tasapisi.

Lemmikutele kehtivad lasteaias oma reeglid

Lasteaedades ja hoidudes on vastavalt lapse vanusele kehtestatud turvaesemetele erinevad reeglid. Väiksemad lapsed võivad soovi korral kogu päeva oma lemmiku seltsis veeta, kuid koolieelikutega sõlmitakse kokkulepped, et nad leiaksid päevategevuste ajaks oma lemmikutele kindlad kohad. Uinumise ajaks võivad nad lemmikud taas kaissu võtta. Oma turvaeset ei pea teistega jagama ja üldiselt oskavad teised lapsed sellega väga hästi arvestada. Mänguasjade jagamist õpitakse lasteaia mänguasjade või teiste kodust kaasa võetud mänguasjadega.